Täna oli kahtlane päev.. Algas sellega siis, et käisime Hellega jõusaalis. Need masinad on veits kahtlased, mingi treener tuli mind koguaeg õpetama, et kuidas õigesti peaks tegema. paah, sorry, minust ikka mingit jõusaali inimest ei saa XD Aga no tore oli, sai pärast saunatatud ja külma basseini hüpatud. Pärast kutsus ta mind nukuteatrisse high school muusikali proovi vaatama. Võiks ju suhtuda skeptiliselt, aga teglt ei olndki nii hull, mingi pool superstaari rahvast oli seal. Ott mängis peaosa, mulle meeldib see, kui ta nagu kõvemini laulma hakkab, siis ta hääl kajab kuidagi. See lavastaja oli ka suht tore, mingi viskas kilde seal pidevalt. Nägin seal oma keskajatantsu õpetajat kah... Tahaks jälle keskaja tantsu tantsida.. need on nii toredad ja muusika on tore... aga what reminds me, ma peaks oma võla ära maksma.. dou..
Tjah, pärast proovi lihtsalt jalutasin mööda vanalinna... Mind juba nii paar päeva tagasi tabas mingi kurblikkuse laine. Lihtsalt eriti kurb tundus kõik, ega see kahtlasus, mis alla sadas seda oluliselt ei parandanud. Oeh, läksin ja istusin köismäe torni puutrepil, kuulasin dagöt... Lõpuks jõudsin koju ja see peavalu lihtsalt ei andnud enam asu ja tudusin 2h.
See on lihtsalt ebanormaalne, et ma ei saa und enam oma kodos ja suures laias voodis... Mingi mõtted lendlevad peas ilma et ma midagi teha saaksin nende takistamiseks ja blokivad und. Kuradi vastik. Ma vahel reaalselt tunnen, mis kohutav läppunud õhk siin on. Mõnikord ärkad üles ja tahaksid lihtsalt lämbuda ja energiat liigutada.
Tahaks energiakalli :/
Igavikuline igatsus ründab lihtsalt... Kartus, mingi tunne, mis ei lase olla. Aga kes kurat teab, mis see tähendama peaks. Algtunne on hea, aga tagaplaanil ümiseb mingi alarmeeriv tundmus.. peaks ikka seda esimest usaldama või mida.... Huvitav, kas äkki see killuke tühjust ongi alatine meie hinges...Aga äkki see on tegelikult täidetud, aga me ei oska seda aimata, kuna siis oleks nagu osake meist kadunud. Või hoopis nii meeleheitlikult üritame seda kaotada, et protsess on vastupidine. See, mida sa kõige rohkem kardad, muutubki reaalsuseks just läbi selle pingutatud emotsiooni. Seega järeldame, et go with the flow... Parimad asjad juhtuvad alati siis, kui sa enam ei oska väga palju loota midagi ja elad...
Lihtsalt loodame, et homme on parem päev....
Loads of hugss....for meee
Life through sometimes colorful, another times greyish fragments of glass.
No comments:
Post a Comment